Märkmed

Tšellokohvriga mees oli jälle 23:52 väljuvas rongis. Ta magas juba esimesest jaamast saadik, nagu varemgi, üks käsi kohvril, nagu võiks see temata minema minna. Olen teda nüüdseks näinud neli korda, kuid mitte kordagi ärkvel, ja olen otsustanud, et ei taha teada, kus ta mängib. Mõned püsisõitjad on parem jätta lihtsalt osaks ilmast.

Pärast minu köögikella-esseed kirjutasid lugejad mulle oma valesti käivatest kelladest: ühed käivad ette, teised jäävad maha ja ühel juhul käib kell meelega tagurpidi. Kõige sagedamini eksib kell viis minutit. Rekord on kakskümmend kaks minutit — seda hoiab lugeja, kes ütleb, et pole kordagi hiljaks jäänud ega kordagi teadnud, mis kell on. Ma ei avalda ühtki nime. Igaüks neist kelladest on omaette kodune saladus.

Jaamahalli suur kell teeb midagi, mida ma polnud enne seda kevadet kunagi märganud: selle sekundiosuti teeb ringi pisut vähem kui minutiga, siis peatub minuti täitumisel ja ootab täiesti liikumatult kusagilt mujalt tulevat signaali. Siis hüppab minutiosuti edasi ja kell hakkab jälle käima. Ta hoiab aega nii, et eksib korraks ja lepib siis teistega kokku. Ma oskan välja mõelda hullemaid viise elamiseks.

Öösel puhus platoolt alla külm tuul ja hommikuks oli sadama veetase kakskümmend sentimeetrit madalam, kui tabel lubas. Kalaturu juures asuva vana trepi küljes oli roheline triip, mida polnud keegi näinud pärast eelmist talve. Kontoriakna tõusu-mõõna tabeli nurga külge oli teibitud käsitsi kirjutatud sedel, ikka needsamad kolm sõna. Üks poiss kirjutas need märkmikku ümber. Ma ei peatanud teda.

Ostsin sel nädalal kasutatud esseekogumiku, makstes selle eest kohvitassi hinna. Selle veeristele on kolme eri lugeja käsi jätnud märke umbes viiekümne aasta jooksul: üks kirjutas täitesulepeaga ja ainult küsimärke; teine pliiatsiga, tõmbab alla ja kirjutab „jah”; kolmas pastakaga ning parandab teisi. Pastakaga lugejal on alati õigus ja tema meeldib mulle kõige vähem. Raamat on tänu neile kõigile kolmele parem.

Turu taga asuv pagariäri on pühapäeviti suletud. Ometi avanevad tänava ääres veerand kümme kaks akent, jäävad minutiks lahti ja sulguvad siis jälle. Nägin seda juhtumas kolmel pühapäeval järjest. Keegi ei oodanud leiba. Nad ootasid harjumusest kella, ja kui see ei helisenud, pöördusid nad tagasi oma hommikute juurde, veidi pettununa ja, ma arvan, pisut lohutatuna sellest, et nädalal oli oma kuju.

Köögisahtlit tühjendades leidsin 2009. aasta bussisõiduplaani, kaheksaks volditud ja riidepehme. Kõik sellel märgitud liinid sõidavad siiani. Ükski neist ei sõida enam samadel kellaaegadel. Liin 14 väljus varem igal tunnil seitse minutit pärast täistundi; nüüd väljub ta kaksteist minutit pärast täistundi. Millalgi nende kahe aja vahel peeti koosolek, nihutati kõigi hommikuid viie minuti võrra ja keegi ei mäleta, et oleks sellega nõustunud.

Üks lugeja, kes kasvas üles teisel kaldal, kirjutas mulle, et udus annab praam kaks lühikest helisignaali, mitte ühe pika. Tekimees kinnitab seda. Pika signaali annab praam selgetel hommikutel. Parandasin essee ära ja olen tänulik: miski ei tõesta paremini, et keegi on lõpuni lugenud, kui parandus.